VAIKELUD HÄRJAPÕLVLASTE RESERVAADIST
Müstik Kalve ajamasinad
Aapo Ilves (Cheese 22/2007)
Aeg on kummaline. Fotoaparaat, raadio ja hunnik muid kodumasinaid on karbikesse kokku topitud ja tulemust nimetatakse tänapäeval telefoniks. Telefoniga saab teadupärast juba aegu lühemate ja pikemate vahemaade taha suhelda. Kui me keriksime ajaratast pelgalt viisteist aastat tagasi ja hakkaksime kellelegi kaameratelefonist sonima, oleks pilt kentsakas. Mäletate ju küll kõrisevaid kettaid, kaugekõnesid ja krussis juhet. Konstruktsioonis Smenaga oleks tulemus pisut pelutav või siis lihtsalt tobe ja ebaveenev. Tänapäeval kidisevad fotod kõhklematult mööda traate ja klaaskiudu ringi, sagedused ja eeter on pilte täis. Eetri hõng omakorda on just see nuhe, millest heakordselt tunneb ka kinnisilmi ära, et on jõutud Lõuna-Eestisse. Maale, milles müstikute kontsentratsioon inimese kohta on meeldivalt kõrge. Ajad teevad kuplite vahel kummastavaid spiraale. Mõnikord väga-väga harva saab siin aega suisa katsuda.
Lõuna-Eestisse on jõudnud ja jäänud ka pilditundja Toomas Kalve. See, et mujal maailmas selliseid fotosid teha ei saaks, on siinkirjutajale nii selgesti näha, et lähem lahtiseletamine jääb ära. Kui aga kirjanikul sõnu puudu tuleb, on jõutud millegi Suure lähistele. Suurus loeb.
Suur on ka Toomas Kalve plaatkaamera. Sellele paraja putka mõõtu aparaadile telefoni külge mõelda pole üldse raske. See telefon oleks oma algusaegade vurhvi tehnika- ja disainiime, kahekäeriist vähemalt, ühenduses keskjaamaga, mis annab edasiühendusi mitte enam pelgalt ruumi telgedel. Ilmseltniimoodi Toomas saabki kätte needsinased klaasnegatiivid, mille teoreetiline aegumistähtaeg jääb vähemalt seitsmekümne aasta taha.
Aega tundub kunstnikul Võrumaal olevat. Kompositsioonide seadmine toob meelde Ameerika ulmekirjanduse klassiku Clifford D. Simaki raamatu „Härjapõlvlaste kaitseala“, milles nimetet kaitsealused õlut pruulisid. Selle õige meki saladus seisnes sitikates-mardikates, kes pidid täiesti juhuslikult - toonitan, et just nimelt juhuslikult - virde sisse kukkuma. Kalve fotosüsteemid on väga hästi paika arvestatud juhused. Toomas teab ja tunneb hetke, mil piparmünt on õiges kuivamises ja õhtupäikese kiir peegeldub ateljeenurgas lebavalt Margna Epu müüdimaalilt „modellidele“ õige nurga alt. Süsteem hakkab ilmet võtma, kaamera töö saab tehtud. Veel on tarvis ilmutada kontaktkoopia ning see rahulikult peaaegu värviliseks mediteerida. Nagu saja aasta eest.
Kirjeldatava plaatnegatiivi ja tema kontaktkoopia suurus on enam-vähem A4, kui tänasele inimesele arusaadavat keelt pruukida. Digitaliseerimisel oleks nende resolutsioon nii suur, et tõrgub nii mõistus kui tänapäevane aparatuur. Piltlikult-kirjalikult- keskmisse sülearvutisse mahuks Kalve fotosid ilmselt kolm kuni neli, väljaprindi formaadiks oleks maja ning fotode detailid üli-üle-elusuurused. Kalve ajamasinajoonised pole niisama ilupildid, vaid aknaks teadmuseni, et tehniline progress pruugib olla pelk näilisus. Me pole täna veel jõudnud isegi sinnamaale, kust arvatavalt tulema hakkasime.
Kalve muidugi juba on. Ma ei kahtlegi, et ainuma värvifoto Läti Hendrikust korraldab meile tema. Lugupeetud kroonik on sellel ümbritsetud kummalistest aparaadiosadest, tööriistadest, kuivavatest ravimtaimedest ning puhkavatest puuviljadest, iseteadval ilmel mugavalt alasti ning kahtlaselt Toomas Kalve nägu.
Hää no tuugi, ku löpetuses veedükse lõunamaa kiilt kah kõnõlda.