- Kes on Toomas Kalve? Kuidas sa teda kõrvalt näed ja vaatad? Kes on Toomas Kalve kunstnikuna?
Olen sündinud, kasvanud, õppinud Tartus (elanud seal ca 35 aastat). Seega olen ennekõike tartlane, kes elab üle 20 aasta linnast eemal. Mulle meeldib talviti puitkäsitööga tegeleda, mul on korralik väike puutöökoda, kus valmistan enda tarbeks kõik vajaliku.
Ennekõike ole rahul, et saan hakkama talukoha hooldamise, haldamise ja vajalike ehitustöödega.
Olen elu aeg rattaga sõitnud, autojuhi lubasid pole kunagi omanud.
Viimasel ajal olen vibulaskmisest vaimustuses.
Kes ma olen kunstnikuna? Ega ma
tõttöelda sellise vaatlusega ei ole tegelenud, seega ei oskagi siin midagi
kosta.
2. Miks sa oled läbi elu kasutanud eneseväljenduseks just fotomeediumi? Mis sind selle juurde suunas? Milline on olnud su areng fotokunstnikuna ja miks sa pole siiani loobunud?
Arvatavasti juhus. Tol ajal (ca 1970-80) tegeles enamus noormehi fotoga. Kuidagi iseenesest jäi see eneseväljendusvahendiks. Minu nooruses toimis ka väga tugev fotoringide ja fotoklubide süsteem, see soodustas nii tehnilist kui loomingulist arengut. Tehnilises mõttes on toimunud justkui ajarännak tagasi- kasutan järjest vanemat tehnikat ja töövõtteid. Olen tehnilises mõttes suht perfektsionismini jõudnud- s.o. koloreerimine, tööde vormistamine, raamimine jne.
Kõige paremini väljendub see „Kalvetaariumi“ sarja juures. Selle sarja portreede ühe töö pildistamise, töötlemise ja vormistamise peale kulub 1 nädal. Ega ma aastas rohkem planeerigi kui 6-12 pilti.
Ma ei ole näinud põhjust, miks peaksin
teadlikult loobumisotsuse tegema. Loomingus on küll esinenud päris pikki
vahesid, aga siis on jälle mingi uus teema protsessi käivitanud.
3. Sinu fotograafias on tajutav teatavate piirialade otsing, kus sa fotomeediumi ennast teisendad ja dekonstrueerid, lisad oma elemente. Miks klassikalisest lähenemisest ei piisa?
Midagi ma ei ole eraldi otsinud. Selles osas olen toiminud intuitiivselt. Natuke absurdi ja naivismi on alati meeltmööda olnud.
Enamus mu töid on siiski
klassikalise lähenemisega. Ainuke kord, kui teadlikult valisin teravama teema-
see oli Anatoomikumi seeria pildistamine.
4. Palun nimeta oma elu senised suuremad/olulisemad fotograafilised projektid ja kirjelda lühidalt.
Ma pole kunagi n.ö. projektikunstnik olnud. Olen mingite perioodide jooksul pildistanud erinevaid teemasid ja koondanud fotod plokkidesse- näit. Tartu Toomemäe seeria v Botaanika aed- pildistasin neid pika aja jooksul. Sama on aktide, natüürmortide v looduse pildistamisega.
Näiteks komplekt „Surnud lindude elu“ kujunes tasapisi, kui oli kogunenud mingi hulk pilte , kus linnutopised peal figureerisid....
Eraldi sessioonina/ projektina olen pildistamas käinud Anatoomikumis ( 1991), „Tagasi Pariisis“ (2009), „Supilinn“ (2016), „Koloreeritud loodus“ ( 2021).
Praegu käsilolev ja jõudumööda
edasiarenev „Klavetaarium“ on kindlasti
kõige pikem ja töömahukam „ projekt“.
5. Kuidas muudab erinevate (analoogiliste) tehnoloogiate kasutamine fotoprojekti sisu ja konteksti?
Kasutan oma loomingus põhiliselt plaatkaamerat. Kaasaegsemate analoogfoto tehnikatega võrreldes on vahe kindlasti kiiruses ja operatiivsuses. Plaatkaamera kasutamine eeldab iga kaadri suuremat läbimõtlemist, samuti seab see omad kriteeriumid pildistamispaiga valikule.
Muus osas arvan, et enamus on autori teha, tehnikast olenematta.
6. Võrdle palun oma varasemat ja hilisemat loomingut. Millised arengud ja muutused on toimunud kunstnikuks olemise teel?
Muutused loomingus on paljuski aset leidnud just kasutatava fototehnika eripärast tulenevalt. 80-90.ndatel töötasin rohkem 6x6 kaameraga ja tegelesin ennekõike tugeva valgusega.
Plaatkaamera on jällegi väga aeglane ja
staatiline.
7. Mida peab kunstnik tegema selleks, et mõjutada oma publiku kujunemist? Kas ja milleks see on vajalik?
Milleks see üldse vajalik on? Ei ole kuinagi teadlikult
publiku mõjutamisega ja kujundamisega tegelenud. Järelikult minu jaoks pole see
oluline.
8. Miks sa paned end tänases digimaailmas ebamugavasse olukorda ning kasutad endiselt suureformaadilist ja rasket analoogset plaatkaamerat?
Kasutan vajadusel ka digitehnikat, enamasti küll
kommertstöödeks. Samuti dubleerin
plaatkaameraga tehtud motiivid digikaga. Seda ennekõike selleks, et oleks
hiljem koloreerimisel värviline näidis olemas.
Et loomingulises osas ainult digile üle minna- see pole isegi mõttesse tulnud. Need on täiesti erineva tunnetusega maailmad.
9. Millised kujundid ja motiivid on sinu kui fotokunstniku loomingus olulisel kohal? Kas need on läbi aja varieerunud?
Loomulikult on mu kujundid ja motiivid aja jooksul
muutunud.
Natüürmortides olen eelistanud pigem vanemaid asju, eriskummalisi asju.... Kompa täiteks kasutan tihti kuivanud lilli, taimi, klaasi.
Enamuse motiivide puhul, olgu need siis natüürmordid või lavastused inimestega või maastikud- ikka tahan tugevat valguslaiku või -kiirt motiivi sisse saada. Aga on selleski lähenemises olnud erandeid.
10. Kuivõrd oled kunstilise fotograafia abil kaasa rääkinud ühiskondlik-sotsiaalsetel teemadel? On see õnnestunud?
Ühiskondlik-sotsiaalsetest teemadest olen üritanud lausa teadlikult hoiduda, kuna mingil hetkel muutus see nii valdavaks- s.t. “sa ei olnud mingi kunstnik, kui sa sotsiaalsetel teemadel kaasa ei rääkinud”. See lähenemine võimaldas sageli ka tehnilis-visuaalse kvaliteedi minetada….