J.Kadarik: Räägime nüüd Toomas Kalvest kui konkreetsest juhtumist.
Tema fotograafiasõltuvus on veidi nagu ajast ja arust, sest Kalve kasutab oma tegevuses arhailist tehnoloogiat (saja-aastased plaatkaamerad). Seda nimetatakse analoogaineks.
Analoogaine narkootiline mõju jaotub mitmesse etappi.
* Ettevalmistusetapp. Siin toimub mõnuaine toorme (raskeim versioon on klaasnegatiiv) laadimine valguskindlasse kassetti. Jah, see tegevus kardab valgust, seda tehaksegi võõraste ja isegi oma silmade eest varjatult.
* Manustamiseks valmistumine. Sisestatakse kassett kaamerasse ja hakatakse manustamiseks kohta ja ohverduspaika otsima. Manustamise käigus ohverdatakse tavaliselt mõni paik looduses, hullemal juhul mõni loom või lind, retsidiivsemal juhul ka liigikaaslane. Tuleb ette, et pildistatakse mitut liigikaaslast. Seda nimetakse siis grupifotoks.
* Manustamine. Seegi jaguneb alg- ja lõppfaasiks. Algfaasis kadreeritakse läbi kaamera läätsede fragment ümbritsevast, vahel sekkutakse ka füüsiliselt tõstes objekte-subjekte sinna-tänna. Lõppfaasis toimub fotonegatiivi säritamine. Pärast seda kulminatsiooni on manustajal ümbritsevast ükskõik: pildistatavad jäetakse saatuse hooleks ning minnakse pimikusse negatiivi ilmutama. See seisneb negatiivi (eks ole täpne nimetus sellele negatiivsele ollusele!) keemilises töötlemises, mille käigus manustaja enamikul juhtudel ilmutuse ja mõnutunde kestuse pikendamiseks kinnitab seda keemilises lahuses.
Peeter Laurits on kirjeldanud oma kogemust: „Kalve piltides on alati üks asi, mis judinaid tekitab: sagedasti valgus, aga vahel ka mõni detail on toetatud nõnda, et kui näeme ta ära, variseb koost meie turvatunne siin maailmas.“Mida peakski veel lisama fotoainese destruktiivse mõju tõestamiseks!
https://kultuur.err.ee/1608886739/fotomuuseumis-on-valjas-fotokunstnik-toomas-kalve-45-aasta-looming